reede, 7. aprill 2017

Kevadele vastu hääletusretk 2017


Matkalised Poola kevades! (pildilt on puudu Jürgen, kes tol hetkel oli järves suplemas)
Mõtteid reisist jagab Liisi!

Seekordne hääletusretk oli eriline. Lisaks kevade toomisele otsustasime ka natuke siinsest talvest kaasa pakkida ning lõunapoole jagada. Nii tervitas meid hommikune lumevaip nii Lätis, Leedus kui ka Poolas.
Retke esimeseks õhtuks olid Poolasse jõudnud 2 paari. Lootsime ka koos laagrisse jääda, kuid Suwałki linnast välja hääletamine keset ööd ei läinud just kuigi libedalt. Meie vahemaaks Laura ja Andreasega jäi umbes 15 km. Kuna väsimus oli juba suur ja öö kole pime, otsustasime oma telgi püsti panna kuhugi, kust hommikul jälle hea kiiresti teele minna. Täpsemalt ühe pisikese ringtee keskele, künka otsa, põõsaste vahele. Hommikul äratasid meid kella asemel hoopis mööda vuravad autod. Jätkus teekond Giżycko linna poole. Õige pea olime kohal. Tartust lõppsihtkohta jõudsime kokku 6 auto ja 23 tunniga. Selle retke vaieldamatu rekord!
Linnatänavatel oli näha palju igast vanusest inimesi, kes valgete pitsiliste linakeste kaetud lihavõttemunade korvid käes, kirikute poole liikusid. Meie aga liikusime metsa poole. Kohale olid jõudnud veel Laura, Andreas, Keily ja Jürgen. Paraku osutus meie kaardilt välja valitud järvedevaheline metsane laagripaik militaaralaks. Teed ääristasid suured, kollased, neljas keeles hoiatavad sildid, mis keelasid alale sisenemist, aga me ei lasknud endid sellest pisiasjast häirida. Laager sai püsti pandud otse lasketiiru taha, kus pühade puhul valitses vaikus.


Metsa all leidus kõike, millest üks matkaline unistada oskaks, ja veel palju rohkemgi. Lisaks suurele hulgale kuivadele lõkkepuudele leidsime ka tooli, tumba ja paar patja. Luksus missugune! Esimese õhtu puhul kostitasid Laura ja Andreas meid erilise üllatusdelikatessroaga – lõkkel küpsetatud viinamäetigudega. Teiste kommentaaride põhjal iseloomustaksin suupisteid sõnadega „veniv“, „kummine“ ja „kala maitsega“. Ise jätsin degusteerimise seekord vahele.
Järgmisel hommikul saabusid Helena ja Hendrik ning õhtuks olid kohal ka Robin, Teili, Matis ja Annika. Kõik koos kondasime Giżycko lähistel veel paar päeva – uudistatud sai nii linna kui järvedevahelist metsaala. Hoolimata taevast aeg-ajalt pudisevast lumest ning järve katvast õhukesest jääkirmest jõudsime ka järve suplema.

Reisi viienda päeva hommikul ärkasime lasketiirust kostuvate püssilaskude peale. Pühad olid selleks korraks läbi ja meil aeg militaaralalt jalga lasta. Võtsime suuna Giżycko linna sauna ja ujula poole. Saunaruum oli mõeldud viiele inimesele ja meil oli tükk tegemist, et administraatorihärrale (kes võõrkeeli just kuigivõrd pruukida ei osanud) selgeks teha, et me ikka väga-väga tahame end sinna kaheteistkümnekesi sisse pressida. See meil loomulikult ka õnnestus. Mõni tund hiljem istusime värske ja puhtana rongi peale, suunaks Gierłoż. Pimedas võõraid metsaradu mööda minnes jõudsime laagripaika, kus maapinda kattis ülasevaip, tähed särasid nii taevast kui järvepeeglilt ja kaugelt kostis hüübi nõiduslik laul. Kätte oli jõudnud viimane õhtu, mil kõik koos lõkke ääres peesitada saime.
Hommikul viis meid tee juba Hitleri punkrite poole. Peale paaritunnist turnimist punkrite varemetes (taaskord eirasime keelavaid silte), seadsime sammud igaüks ise suunda. Kes hakkas hoogsalt kodu poole hääletama, kes hoopis lõunasse (võibolla lootsid Keily ja Jürgen suve ka kohe ära tuua). Meie Johannese, Laura ja Andreasega aga tõestasime sel päeval, et ka neljakesi on võimalik pöidlaküüdiga reisida. 3 autot järjest! Järgmisel hommikul asusime küll teele eraldi, kuid mõne tunni pärast leidsime end taaskord neljakesi ühest autost. Suwalkist Eesti poole teekond enam nii libedalt ei läinud. Siiski, peale tundidepikkust tee ääres külmetamist ja vähemalt minu puhul ka lootuse kaotamist, õnnestus meil saada kaubaautode peale, mis olid teel Eestisse. Varahommikuks olime läbi lörtsisaju jõudnud kodusesse Tartusse. Siin sadas vihma. Järgmisel päeval kattis aga maad taaskord lumevaip. Ma ei tea, kuidas teiste rännulistega lood on, aga mina pean küll tunnistama, et kaotasin vist kaasapakitud kevade kuskil teepeal ära. 


Head reisisellid-ringilised!
Aeg on jälle sealmaal, et tuleb kiiremas korras kevad ära tuua. Kaua me ootame, et puud ise lehte läheks ja muru roheliseks värvub? Aitab! Pöidlaküüdiga toome ise kevade ja soojad tuuled kohale!


Seda, kuhu suund võetakse, arutatakse 11. aprillil algusega kell 20 presidendi residentsis. Samuti jagavad varasematel aastatel kevade ära toojad oma lugusid ja julgustust neile, kel veel tuleku osas kahtlusi peaks olema. 

Teele asume reedel, mahlakuu 14. päeval ja tagasi loodame jõuda hiljemalt 22. kuupäevaks. Ärasaatmine ja lõpliku sihtkoha kinnitamine toimub 13. aprilli õhtul Zavoodis.  Seal saab veel ilma kaaslaseta seiklejad paari panna ning viimased detailid läbi rääkida.

Kohtume Zavoodis kell 20.00!


Pildiotsingu Gizycko tulemus
Sihtpunkt on paika pandud! Proovime kevade leida üles Gizycko linnast Kirde-Poolast Masuuriast. 

Teele lähevad: 
Teili ja Robin 
Keily ja Jürgen 
Helena ja Hendrik 
Johannes ja Liisi
Laura ja Andreas
Annika ja Matis



Mis muud, kui kevadele järele!





Sarnased postitused kategooriate kaupa



Lisavidina tegid Hoctro | Jack Book

1 kommentaar:

Eeva Vinnal ütles ...

Tere!
Hetkel olen Tallinnas. Pakun end kaaslaseks. Palun helistada 525 6229.