Muljeid suvisest hääletusvõistlusest võitjapaarilt

Tartu üliõpilaste looduskaitseringi hääletamise võistlus “Kas tunned maad XII” 23.-26.07. 2012

Esimene päev (23.07.2012) 

47. Liikuv punkt: ühes kohas vähemalt viis paari. Me tegime pildi Piragovi platsil rahva kogunemise hetkel. Lõpetades saime teada, et lõpus ja alguses tehtud pilte ei loeta 

1. START! Pirogovi plats.

Peale esimest punkti läksime edasi Tartus Suurlevatesse Tudengitesse nn lahingplaani koostama ning kõhtu kinnitama. Edasi suundusime Tartus jalgsi Jaama tänavale, kus võttis meid peale tore naisterahvas. Suund oli Kavastu parve juurde. Teel olles tekkis kurepesa vaadates küsimus, et kas pesas on ka lapsi, mille peale autojuht oskas kohe öelda, et “need ongi lapsed”. Meil oli kerge hämming ning siis seletati ilusti ära “emal-isal on punased jalad ja lastel mustad”. Samuti kuulsime Kavastu parve kapteni kohta põnevaid fakte.

12. Kavastu parv – ainuke Eesti jõeparv ühendamas Emajõe kaht kallast olles viimne ühendus Luunja sillast allavoolu.

Punktis käidud viis sama autojuht meid Luunja risti peale ning meie aktsioon edasi liikuda jätkus. Vahpeal sadas ka vihma- lühidalt, kuid märjaks sai ikkagi.

31. Mooste mõis

35. Eesti Maanteemuuseum

Muuseum oli kinni.

15. Ignatsi Jaagu mälestuskivi sünnikohas Kavandu külas. Forseliuse kasvandikest kõige tuntum on Ignatsi Jaak ja seda kõigiti põhjendatult, sest tema käis oma teadmisi demonstreerimas kuningas Karl XI ees.

11. Pere monument Kambjas

Selle monumendi juures võtsid meid vastu kohalikud noored!

14. Kivirist - Põhjasõja ajast pärinev kivirist asub Tartu-Võru mnt ääres Tatra ürgoru

põhjakaldal vasakpoolsel teepervel Tatra bussipeatuse lähedal.

Kivi risti kohata oskas meil kohalik autojuht rääkida kah legendi. Et olevat seal lähedal olnud kõrtsist olevat kaks meest jõudu mõõtnud- üks sõi sel korral tooreid mune ja teine soola. See, kes sõi mune suri üsna kõrtsi lähedal ning sinna paigutati nn must rist. See aga kes sõi soola liikus jõe poole, kuid suri enne ning sinna kohta paigutati valge rist (ehk see rist, mis oligi meie kontrollpunktiks). Juht viis meid ilusti Tatra bussipeatuseni.

Võtsime suuna Tartusse- algselt oli sellest kohast väga keeruline edasi saada, kuid saime ilusti lõpuks edasi (Tartu Lõunakeskuse nurgale suunaga Viljandi poole).

Tartus võttis meid peale lausa prantsuse diplomaatilise korpuse auto! Esimets korda, kui nad meist möödusid siis veel arutlesime omavahel, et huvitav, mis maa turistidega tegu on. Hetk hiljem tuli aga auto tagasi- jäi seisma. Meil hämming. Autost kostus aga lause, et meid viiakse ära Viljandisse (ise liikusid sealt edasi Pärnu) ja puhtas eesti keeles! Nii saigi. Meid visati ilusti Viljandi nurgale suunaga Karksi- Nuia.

Kuigi kellaaeg oli hiline juba proovisime meiegi siis vahepeal veel korra, et ehk näkkab edasi saamisega. Ja hetk hiljem olimegi kohaliku härra auto peal, kes töölt koju liikus. Jõudsime Tuhalaande. Kohalik härra oli küll aastaid seal elanud, kuid kiriku asukoht oli tallegi müstika. Helistati veel sõbrale ja täpsustati üle. Nii saimegi õige koha kätte.

23. Tuhalaane õigeusu kirik, mida Tuksami Jaak tasapisi renoveerib. Tuhalaane küla, Karksi vald.

Vapustav kirik! Jõudsime sinna küll hetkel, kui Jääära kontsert lõppes, kuid see ümbrus oli siiski lummav. Juht viis meid ilusti veel Karksi-Nuiani, kust me jala veidi linnast välja jalutasime ning jäime ööbima (vapustav heinamaa oli).

Teine päev (24.07.2012)

Äratus. Kerge hommikusöök ja teele. Vähem kui 100 m meie ööbimiskohast võttis meid peale rekka!

Seal oskas rekkas olnud rahvas rääkida, kuidas nad nt Saksamaal käisid. Olevat siis miski tuttav neil sõitnud kiirtee möödasõidust veidi mööda ja noh mõtles, et tagurdab sinnani.. Tagant sõitis aga üks auto sisse. Politsei olevat kohale tulnud ning ringi rekkale peale teinud. Vaadanud, et auto on korras ning soovis head teed. Rekkajuht oli veel täpsustanud kas ikka tõetsi võib minna- ise vaikselt mõeldes, et mismõttes?! Politsei lausunud vaid, et viivad selle tagant sisse sõitnud mehe narkokontrolli- räägib seal, et “rekka taburdas kiirteel”. Nii see rekkajuht ära sõitis ja asja lahendust ootama ei jäänud.

Üsna ruttu jõudsime Allikukivi koobasteni.

42. Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme ja Tihemetsa vahel.

Uuluni viis meid üks tore proua. Nende suunaks oli Läti loomaaed! Perepuhkus- seega Uulu bussipeatuses ootasid nad veel rahvast juurde ja meie läksime oma teed.

Peagi saime auto peale. Peale võttis meid väga rõõmsameelne autojuht. Tegemist oli ravimeid vedava autoga! Tema sihtmärgiks oligi Häädemeeste apteek.

40. Mälestusmärk kohalikele purjekaehitajatele. Häädemeeste.

Selle punkti jaos käisime lauasa postkontorist infot küsimas. Kohalikel pole mingit arusaamist, kus see olla võiks, kuid ainukese loogilise kohana pakuvad välja laululava ümbrust. Mõeldud tehtud ja suund sinna poole võetud. Kohale jõudes ongi mälestusmärk meid eest ootamas. Väike piknik ja ristiku otsimise jätk.

49. Mitteliikuv punkt: Neljaleheline ristikhein

Leidsime ristikheina! Väike pildi seeria.. ja igaks juhuks hea õnne jaoks võtame selle kaasa kah- pakkisime ilusti veel paberi sisse ära, et ära ei kaoks.

Nüüd tuli taas linnast välja jalutada, sest linnas sees keegi peale võtta ei tahtnud- kõlab nagu loogiliselt ning ega seal väga suurt liiklust sel hetkel kah polnud.

Jõudes suuremale ristmikule ja teed ületama hakates tahtsime anda autojuhile teada, et pangu tuled põlema. Tema aga jäi seisma ristmikule.. Võttis meid aga peale ja viis veidi edasi.

See autojuht oli küll kurva saatusega- oli just operatsioonilt tulnud ning nüüd siis ongi juhtmete küljes ning väga pikka suurt lootust ellu jäämiseks ei ole antud. Ent samas oli ta nii rõõmsameelne ja abivalmis!

Meid pandi maha Uulus ja sealt enne kui jõudisme ühest autost maha saada oli juba järgmine auto meid peale võtmas! Saime Pärnu-Sindi ristini..

Tundus, et ega Pärnust keegi meid peale ei võta, et Sindisse saada. Põhimõtteliselt käisime kogu tee sinna- samal ajal hääletades. Paar viimast peatust sõitsime bussiga- kohalik vanahärra aitas meid õiges peatuses maha ning näitas õige teeotsa kätte.

27. Sindi paisu kalatrepp

Väike sessioon piltide tegemiseks ja tagasi liikumine. Sindis sai veel kah toidupoodi külastatud, söödud ning siis bussiga Pärnu sõidetud, sest hääletamine selles kohas ei tundunud toimivat.

Pärnu bussipeal aga oli vahva reisisaatja, kes soovitas meile õiget peatust ja bussi.. ning kohta, kus hääletamine peaks toimima paremini, kuigi tõdes kah, et see Haapsalu suunas on ehk keeruline see ettevõtmine.

Saime autole ja sealt edasi Virtsu tee bussipeatuseni. Seal oli vahepeal kerge hämming, et mis suunas me minema peaks, sest liiklus oli kohati kaootiline. Valisime sel korral Kõrmsi poole kohe suuna ning asi toimis. Peagi saime ühe proua autole, kes lapsega koju Saaremaale kiirustasid. Kuna aga praam paistis silmapiiril Virtsus ning baari asukohta täpselt nad ei teadnud pandi meid ühes teeotsas maha ja mindi edasi.

Meie läksime jalutasime ja uurisime kohalikelt täpsemalt asukohta. Kohalikud olid pisut tõreda olemisega, kuid näitasid siiski suuna kätte. Leitsime baari!

21. Mutionu baar Virtsus. Viimastel andmetel on see legendaarne kõrts oma uksed sulgenud :(

Baar tundus põnev- roosa raamistus ja nimi oli omapärane ja mitte just see, mida oleks oodata osanud. Siis jalutasime sealt jala sadamasse. Mängisime autot, et kassast läbi saada. Läksime sõime veel kõhu täis kuni tuli praam. Praamile ja Muhu poole.

Saarele jõudes kraapisime aga sildi valmis, et tahaks Liivale. Asi toimis ja meid viidigi Liivale. Liivalt võtsime suuna Tupenurme küla juurde.. Algselt tundus see teeots väga kahtlasena. Kuid poest tulnud härra võttis meid peale ning viis ära!

 19. Tupenurme küla, Muhu. Samuti rubriigist „Omapärased Eesti kohanimed“.

Jutu käigus tuli välja, et tegu on kah kaitseväelasega, kes võttis osa Orkaanist. Ning kiitis sealsete elanike arusaamist. Pildid aga kohapeal tehtud viidi meid tagasi poe juurde.

Meie aga võtsime suuna Koguva peale.

41. Filmiaasta „Sajandi saja võttekoha“ kaart Koguva külas Muhumaal.

Punktis käidud võttis meid peale üks härra, kes oli isegi suur matkaja! Tema vahendiks edasi liikumisel on aga pigem jalgratas. Temaga saime suhteliselt Kuressaare juurde.

Puhtas pimeduses võeti meid peale veel päeva viimasele autole. Pakuti öömaja ning lubati hommikul meiega Saaremaale ring peale teha. Ööbides roosas toas ununes korraks lausa võistluse hetk.

Kolmas päev (25.07.2012)

Hommikune äratus tundub juba palju raskem, kui eelnevatel päevadel. Asjad kokku ja edasi liikuma. Me siis külastasime siis algatuseks torni- kohalikule teada koht.

18. Raunamäe torn. Vaade Kihelkonna kirikule. Panoraam. Viidumäel

Siin tekkis küsimus, et kas tõesti peab üles ronima- tegemist oli võistkonnaga kes kardab kõrgust! Kuid käidud seal sai. Kohalik näitas all veel suuna Kihelkonna kirikule, kuid arvas, et ega seda nagunii hetkel näha pole. Pilt tehtud ning suund edasi.

Järgmise koha leidmisega oli kohalikul noormehelgi hämmingut. Kohta nagu teaks, kuid kus see mälestusmärk on? Lõpuks peale väiksemat otsingut oli seegi leitud.

39. Parvlaeval "Estonia" hukkunute mälestusmärk. Ninase pank, Tagaranna poolsaar, Saaremaa.

Kuna seltskond oli veidike militaarse taustaga (ka kohalik), siis hinnati mitte niiväga selle kohapeal mälestusmärki vaid neid laskepesasid ja kaevikuid. Väike looduse nautlemine tehtud viidi meid ilusti sadamasse, suunaga Hiiumaa poole.

Praamini oli veidi aega ning tekkis võimalus ka vaikselt uurida ümbrust, et ehk leidub kuskilt säärevõrri. Siin seda ei leidnud. Liikumsime praamile- nautisime sõitu.

Triigisse jõudes viis meid üks kohalik Metsalauka bussipeatusengi, kus oleks meil paremad võimalused edasi liikumiseks.

Vahepeal hääletasime rollerite peale, kes jäid mudiugi seisma ja vabandasid, et teist kiivrit pole- muidu oleks peale küll võtnud.

Läks küll pisut aega aga peagi võttis meid peale noorpere, kes läksid Külaküla külla oma sõprade juurde. Sai siis küla läbi sõidetud, et ehk kuskil nurgal leiab kah sildi. Noormees aga teadis öelda, et seal kandis silti küll pole nähtud. Pigem teha pilt tee otsas olevast püramiidist või krossirajast või tänavast endast- mõeldud tehtud ja poosetamine igal nurgal sai teoks..

36. Külaküla küla, Emmaste vald. Preemia küla nime saamisloo eest.

Nimi tekkis nii. Asus hiidlane metsas elama. Algul oli oma pere, siis tuli teine ja kolmas. Tekkis küla. "Mis küla see ka on?", küsis Emmaste mees. "Küla küla," ütles külahiidlane. Nii tekkiski 'Külaküla'. Siis tuli bürokraat ja pani kirja - 'Külaküla' küla. Valiti Külaküla külanõukogu. Jne.

Meie jäime nüüd Nurste poe juurde vett ostma ning edasi hääletama. Saimegi ehitajate peale.. kes viisid meid pisut edasi, st Õnguni. See nurk tundus küll tühi koht olevat- ainuke auto, mida nägime oli see kus osteti mustikaid. Või siis liikusid autod teises suunas. Kuna väike meeleheide hakkas tulema, siis sai otsustatud taas pisut liikumise kasuks. Järgmisel pealesõidul leidsimegi ühe proua, kes puid vedas ning võttis meid peale. Nemad liikusid Kärdlasse, kuid tegid meie jaoks väikese põike Kõrgessaarde.

38. Mälestusmärk tulelaeva Hiiumadal meeskonnale. Kõrgessaare, Hiiumaa.

Kuigi kohalikele oli hämming mälestusmärgi nimi leidsime me selle üsna ruttu. Suund läks edasi Kärdla poole. Kärdla alguses panid meid maha ja oh üllatust ületee hääletasid meie oma vastased täpselt teisele poole. Oli hetk, kus mõlemale poole suunduvad autod seiskusid. Nemad said edasi ja meile anti vihjeid, et teiselpool linna oleks paremad võimalused- tänasime ja liikusime edasi. Samal ajal üritasime muidugi hääletada. Selveri juurest saimegi vahva pere bussi peale.

Bussi istudes teatas üks lastes kohe, et nüüd vaatame Karlssoni ja rootsi keeles! Mis siis ikka.. Tegemist oli arvatavasti välismaal pikalt elanud perega, sest lastel oli aksent päris tugevalt küljes ja päris pisike laps rääkis vist isegi rootsi keeles emaga (ema rääkis eesti keels vastu). Tundus, et toimis. Nemad küll suvitasid Hiiumaal ning hakkavad alles järgmisel päeval saarelt minema, kuid olid nõus meiega väikest seiklust ette võtma ning kohalikke vaatamisväärsusi uurima. Võtsime suunaks siis mitte sadama, kuhu algselt plaanisime minna vaid välipeldiku.

Perel polnud küll suurt aimdust kus see olla võiks, kuid Suuremõisa kooli nad teatsid. Koolis toimus tõsine ehitus- isegi seal ei teadnud töölised kus see olla võiks. Aga leidus kah keegi, kes teadis!

16. Suuremõisa tehnikumi õppeaia huvitava arhidektuuriga välipeldik. Suuremõisa küla, Pühalepa vald. 

Milline põnev kahe kordne peldik (koguja oli all korrusel)! Samuti oli aed vapustav, millest tuli sinna minnes läbi minna.

Aga bussi tagasi ja tee Heltermaa sadamasse. Piletid ja kohe laevale!

Laeva peal sai järgmine etapp maismaal liikumiseks paika pandud. Söödud, joodud ning puhatud. Lauale sai ilusti sätitud kah silt “RISTI”.

Nii ta siis oligi, et laevalt maha ja kohe kohe hääletama. Kui vahepeal tundus, et nüüd viimane auto on laevalt lahkunud ja me peame nüüd järgmist ootama jääma, oli see petlik tunne. Pisut edasi oli nn viimane auto meid ootama jäänud ning võttis peale! Saime Haapsaluni.

Haapsalust edasi- Ristini.

Ristist saime edasi Koluvere piiskopilinnuseni kohaliku mehega, kes sinna poodi läks. See oskas rääkida kah kohalikust hooldekodust mõnda seika. Noh ja ausalt öeldes leidsime meiegi kohale jõudes ühe omapärase härrasmehe, kes kohe kuidagi ei mõistnud, et me ei suitseta ning me pole Saaremaalt.

17. Koluvere piiskopilinnus

Milline põnev arhidektuur!

Nüüd aga suund tagasi Ristini.

Ristilt saime aga Tallinna (lasnamäele) ühe vene keelt kõneleva perega, kes liikus kahe autoga. Meie autos oli siis pereisa ja pisike tütar. Tütar oli kohe täitsa konkreetne- see näitas, kui kannatlik peab ikka lapsevanem olema.

Saime aga ilusti sihtmärgini Peterburi teele. Sealt järgmine liikumine Rebala poole. Peale võttis üks kohalik naine, kes teadis kaevandust. Meie suureks hämminguks oli see tee sinna ikka täileik müstika- ja milline loodus!

28. Ülgase maaaluse fosforiiidikaevanduse sissekäik

Pildid tehtud ja meid viidi kiriku juurde ära (ega sinna kaevanudse juurde jäädes poleks me vist muud moodi kui jalutades minema saanud). Selat kergete hüpetega üle tee ja edasi hääletama.

Edasi saime Kuusalu Konsumi juurde.

3. Kuusalu burksi-putka (filmist „Tulnukas”) pole burksi filmiväliselt kunagi pakkunud, tegemist on vana lihamüügikioskiga.

Antud burksi-putkat küll pole enam, kuid on Konsum. Poe eest saime kohe inimese nõusse, kes viis meid tagasi maanteele.

Kell oli palju juba ja väsimus hakkas kah juba tekkima. Autod peale võtta ei tahtnud enam- ei tea mis tähtede seis sel hetkel oli.

Peagi saabus veel üks meesterahvas meie ette hääletama- saime kah tema hingeeluga tuttvaks (oli töölt tulnud ja jäänud viimasest bussist maha jne jne). Igatahes me otsustasime magama minna, sest härral on üksi kindlasti lihtsam peale saada. Nii kui meie eemaldusime saigi ta kohe autole. Me valisime aga ööbimiskohta, kuid see tundus kuidagi nigel ning sai ühine otsus vastu võetud, et prooviks veel pisut.

Nii me seal kolmekesi hääletasime mina, konn ja võistluskaaslane- kõik ninadega maantee poole. Ühel hetkel jäigi seisma üks pisike punane auto- kaks suurt meest, kes andsid meile taas head tuju juurde.. tegime kah pilti küüdi pakkujatest!

Jäädes taas omavahele oli konn kah kuskile läinud, hiir tormas üle maantee ning peagi tuli kah auto vene keelt kõneleva härraga, kes meid peale võttis. Tema suund oli küll Rakvere.. aga asjad läksid teisiti (vähemalt mõneks tunniks)..

Neljas päev (26.07.2012)

Päev oli kella järgi vahetunud ning meie palusime Loksani end viia (lootsime seal magama minna). Kuid me sõitsime Loksast läbi- härra tahtis meid aga punkti ikka ära viia.. ning nii see rada meil läks.. tema küsis kuhu, meie näitasime kaardil, et sinna ja nii me siis reisisime läbi põhja ranniku- võideldes unega.

Kuna meil puudus kõigil arusaam, mida me isegi otsima peaks, siis sai pisut telefoniga netis käidud ja uuritud, et mis need üldse endast kujutavad. “Omamoodi näitusepikendusena mõjusid Viinistu muuseumi ees olev kohvri installatsioon.”- lause jupp, mis ekraanil aitas meid õigesse kohta.

29. Viinistu kohvrid

Hunnik kivist kohvreid. Juht jäi küll auto juurde aga me pakkusime, et ehk ikka tuleb kah vaatama- see ei osanud muud kui vist mõelda, et me oleme kergelt imelikud. Siis võeti aga suund kohe järgmise kohani..

7. Palmse näljakangrud. Palmse küla, Vihula vald. Endisest mõisahoonest lääne pool väljal suured korrapärased kivikangrud, mis näljaste talupoegade poolt olevat kokku kantud näljahäda ajal 17. sajandi lõpul (osade andmete järgi 18.-19. saj.)

Kuna nüüd oli juba õues kottpime oli üsna keeruline midagi näha ja leida. Sõitsime küll mööda õigest kohast, kui ei leidnud õiget kohta algul jne jne. Lõpuks aga leidsime koha ning tegime klõpsu ära- omaasi, kui hästi sellest nüüd aru saada on.

Me vaatame kella, haigutame.. magame juba et korda mööda autos ja uurime, kas tal pole koju kiiret. Kuid ei.. Lähme aga käime veel mõned kohad läbi! Jõudsime Rutjale..

Siin taas pole keegi meist kohalik. Öö. Kellegilt pole nagu lootust küsidagi, kuid õnneks tuli üks auto vastu ja meil juht pidas ta ilusti kinni. Saime infoks, et kordon on vähemalt 2 kordne hoone.. ja vaatetorni vastas, kuid miskist hauast nad küll midagi ei tea.

Ledsime küll koha, kuid mida ei leia on haud. Puhas pimedus.. Käime torni juures aias- hilisemal uurimisel selgus, et see oli kellegi kodu aed. Luusime ümber 2 kordse hoone, mis hiljem selgus oli kah elumaja.

Peaaegu, et lootust kaotades uurisime netist taas abi. “Matuste järel istutati Dembli hauale vahtrapuu. Siis aga tekkinud külarahval mõte kivi panna. Pilt kivisse raiumiseks leiti Eesti Päevalehest. Ning nii oligi ühel päeval Dembel- Djomkini haual kohalik rannakivi, millel nimi, kiri “Piiril surmani” ja vuntsiline nägu.”- oli päästeingliks. Hakkasime laus pimeduses otsima vahtrapuid! Toimis!

4. Rutjale maetud kuulusa piirivalvekoera haud. Rutja küla, Vihula vald. Kui Vene piirivalve Rutjalt lahkus, võeti autosse kaasa ka Dembliks-Djomaks-Dunaiks hüütud koer. Vaevalt sai auto nina idasse pöörata, kui koer maha hüppas ja tagasi kordonisse putkas. Selleks, et valvata piiri ja hüljatud kordonit kuni oma surmani aastal 2000.

Seal ta siis puhkas. Tegime aga pildi ja liikusime edasi. Me pakkusime välja, et sõidame siis Haljala- Rakvere suunas. Et juht saaks koju kah puhkama, kuid ei ta tahtis aga meid viia veel Tapa-Loobu risti otsima, kuid vanasti Peterburi teel olnud silt oli vahetatud ära. Ning me arvasime lõpuks, et las ta jääda- küll me hiljem ehk otsime ise selle üles.

Isegi siin ei tahetud meid maha jätta vaid viidi Kadinasse. Selleks hetkeks oli kell juba tublisti üle kolme öösel tiksunud. Siin samuti keegi meist ruskika kuju asukohta täpselt ei teadnud. Kellegilt küsida kah ei olnud ning me otsustasime nüüd küll magama minna. Juhile said suured tänud öeldus ning kohalikule keskusele kiirelt ring peale tehtud- ruskikat ei kuskil, inimesi pole.. autosid pole. Otsisime aga ööbimiseks sobiliku nurga ning magasime kuni und jätkus.

Nn Hommik. Väikese hommikusöögiga ja teele. Kadrina oli unest ärganud ning sai kohalikelt uurida rusika asukohta- “ üle raudtee ja natuke edasi”. See tundus täitsa okei, et jala ju ära visata. Millegi pärast aga veidi edasi liikudes ja jõudes juba järgmisest poest mööduda tekkis väike kahtlus selles kordinaadis. Läksin uurima veel ühelt proualt, et ehk ta teab ja täpsustab üle, kus see ikkagi nüüd on. Nüüd aga tuli selline raske ohe “kaugel siit!”. Meid võeti aga auto peale jälle ja viidi sinna ära.

6. Kadrina puust rusikas

Sama juht viis meid sealt ilusti edasi kah Tapa-Loobu risti, et saaksime edasi liikuda..

25. Tapa-Loobu teeviit Tapa-Loobu teel

Eile kadunud rist oli mööda minnes kah leitud. Enne kui pilti jõudsime teha tõstsime veel tulevale autole kätt ja näe jäigi seisma. Kuna inimesel oli suund Tapale siis saime sinnani koos nendega. Enne autole hüppamist käis veel kiir-foto tegemine.

Tapal aga kritseldasime valmis sildi ja nii kui valmis sai. Võttis meid peale üks vanapaar- kohalikud inimesed, kes polnud kunagi hääletajaid peale võtnud. Nemad oskasid meid juhatada mälestuskivini.

13. Kooliõpetaja Salme Kesleri mälestuskivi. Lehtmetsa külas Albu vallas.

Nüüd pandi meid maha juba Jäneda lähedal, kus üritasime suunda saada Vargamäele. Sealt saime pisut edasi ühe autoga, mis viis meid 18 km kaugusele sellest Vargamäest. Ilm oli palav ning autosid üsna vähe- tundus nagu paras lõks. Veidi aga edasi jalutades saime siiski ühe auto peale, mis oli küll ise veidi eksinud aga kuna meil oli kaart siis oli temagi nõus meie jaoks väikese reisi tegema muuseumi.

30. A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel, Vetepere külas pakub 25-kroonise vaadet

Sealt edasi viis see juht meid suurema teeotsani ning ise läks oma punkti otsima (tegu oli isikuga, kes koostas kaarte- veidi täpsemaid muidugi, kui need mis meile näpuvahele anti).

Veidike palavuse käes olnud saime noormeeste autosse, kes olid värskelt sõjaväest välja saanud. Nemad olid meid juba korra samal päeval näinud.. ja nüüd said nad meid kah edasi viia- kohe Paidese ja kuju juurde!

2. Hääletaja kuju Paide linnas pärineb aastast 1998 ja on Paide paepäevade ilmselt tuntuim kuju. 

Vahva kujuke. Sai sellele sellile kah silt kätte antud uue kordinaadiga ning ise pidasime kerget pikniku pidades kergelt aru, kas veel minna kuskile seiklema ja punkte korjama või läheks kohe Viljandi ära.

Igatahes sai suunaks ikkagi jäetud Viljandi ja lootuses, et saab ehk seal kohapeal veel paar punkti korjata (nn boonusringist). Tanklas muidugi tuli täiendada veevarusid, jäätist süüa ja puhata.

Ja Paidest saimegi auto peale, mis liikus Viljandi folgile! Algul oli kerge hämming, et kohti on ju 1, peale juhi aga ei.. terve buss oli ju tühi- pandi aga istmed omadele kohtadele ning liikusime edasi. Viljandi sisse jõudes palusime aga veidi varem maha, et käija veel poes jne, kuid meie meelehärmiks oli seal pood puhkusel.

Nohjah.. mis siis ikka. Jalutasime linnas ringi- otsisime nn boonuseid. Uurisime rahvalt, et ega nad ei tea kust midagi leida võiks.

Ühest R-kioskist saime infot, kust võiks leida punnvõrri.. kohale jõudes ootas seal aga piibuva vanamees (see on juba defineerimise asi, kes on vanamees).

46. Aeglaselt liikuv punkt: piibuga vanamees

Tema aga oskas meid kohe edasi suunata, et näe sääreväristajatel on täna kuskil kella 18nid sõit tehnikapargis ning kuskil sealt ümbrusest võime kah lehmad leida. Suund käes hakaksime liikuma. Lootsime kül bussi peale saada, kuid üllatus üllatus.. see buss ei liigu suvel (infos veel pahandati, et kuidas me nii loogilist asja ei tea).

Jõudes Viljandi Tehnikaparki ootasid meid ees aga tühi plats ja lukus uksed. Õnneks leidus aga uksel telefoninumber. Helistasime ja lubati 15 min jooksul tulla kohale, et saaksime ikka punnvõrre pildistada.

Seni kaua kuni aga ootasime sai käidud kah luurel- ehk on mõni lehm kah silmapiiril, kuid kahjuks ei olnud.

Oligi üks eestvedajatest kohal ja sõna otsesemas mõttes tuli riiulitelt punnvõrrid välja valida.

45. Liikuv punkt: vanakooli punnvõrr/sääreväristaja

Ilusti läkisme kohe poosetama ringraja äärde õue. Ja uurisime veidi täpsemalt seda asja- tundus nagu põnev koht endalegi, kuhu tagasi sattuda. Kahjuks oli selle koha saatus aga samuti küsimärgi all, sest linn tahab nende pindu maha müüa- samas eestvedajatel on olemas tohutud ideed, unistused ning alternatiivid, kui vaid midagi neile alles jäetaks. Kahju oli küll lahkuda aga selleks korraks pidime me kõik edasi liikuma..

See, kes meile tegi kerge erskursiooni oli nõud meid kah linna poole viskama ära- lõpuks olime ikka peaaegu otse väravas tänu temale. Tõeliselt meeldiv kogemus ürituse lõpuks.

Ning siin me oleme.. Viljandi Folk.

43. FINIŠH! Roheline lava Viljandi Folgil.

Kas keegi pani tähele, et Roheline lava oli jummala sinine?! Viimased klõpsud, mäest ala- üles ronimised ning kohal! Aeg kinni ja võistlus läbi!

Peale mõnigast ootamist tuli siis ära I koht!

Omale jätsime nn ränd trofeed ja Folgi passid said endale uued omanikud (ei olnud lihtsalt arvestanud, et sel aastal peaks sinna pidutsema jääma).. kaasvõitlejate näol (nende, keda me nägime Hiiumaal!).

Natuke muljetamist ning tagasi kodu poole- hääletades!

Punktid kuhu ei jõudnud

5. Eesti Õhuvägede Kellavere radarikeskus, Lääne-Virumaal, Kellaveres, mille radar võimaldab näha liikuvat objekti 450 km raadiuses ja 30 km kõrgusele ning määrata selle kõrguse, kauguse ja suuna.

8. Naissaare neljas külas elab kokku kolm püsielanikku.

9. Pikavere külas vana kaupluse maja peal on silt viinapood. Pikavere küla, Raasiku vald.

10. Litsmetsa küla, Antsla vald. Kes pole Litsmetsas käinud, pole elu näinud.

20. Vahemere bussipeatus, Vilsandi. Buss sinna ei käi.

22. Torma alevikus, vana puu sisse kasvanud bussijaama silt

24. Kasepääl, Peipsi veeres, Visu suuskadest tehtud aed

26. Kiviõli vana tuhamäe tipp

32. Sinimäe rist

33. Kivinõmme Kalevipoja haud

34. Hiiumaa vägilase Leigri kuju Kassaril

37. Vasknarva klooster. Lähedal olevast vaatetornist paistab tükike teiselpool Narva jõge olevast Eesti territooriumist.

44. Liikuv punkt: autolavka

48. Ketis punkt: üksik lehm ketiga tee ääres

Sarnased postitused kategooriate kaupa

Lisavidina tegid Hoctro | Jack Book